Ülesanne 3

Kirjeldan praktikal kogetud olukorda, kus eakale naispatsiendile oli teostatud põlveliigese endoproteesimine. Operatsioonijärgse valu tõttu manustati patsiendile valuvaigisteid ning esimesel kahel päeval tegi patsient koos füsioterapeutiga edukalt taastusravi harjutusi voodis. Kolmandal op. järgsel päeval oli plaanis hakata harjutama vaikselt kõndimist rulaatoriga, millest patsient oli ka eelnevalt teadlik. Ometi oli patsiendile tekkinud juba sellest mõttest niisugune hirm, et ta keeldus ennast voodist liigutamast. Patsiendiga vesteldes palusin, et ta kirjeldaks mis ja miks selle hirmu on tekitanud. Uurisin, kas selle põhjuseks võib olla valu, mis segab jala liigutamist. Samuti, kas esineb tal ehk tasakaaluhäireid või minestushooge. Neile vastas patsient eitavalt ning kõige suurem hirm oli tal kukkumise pärast. Koos teiste meeskonna liikmetega seletasime patsiendile, et ta ei pea neid harjutusi üksinda tegema. Abiks on nii rulaator kui ka kaks inimest, kes on kogu selle aja patsiendi kõrval ja ei lase tal kukkuda. mõne aja pärast oli patsient maha rahunenud, kuid veidi kahtleval seisukohal. Seetõttu otsustasime, et teeme samad harjutused esmalt palatikaaslasega, kes neid samuti vajas. Ma arvan, et sellest võis veidi abi olla kui ärev patsient nägi et teostatav protseduur saab edukalt sooritatud ning mingit ohtu tervisele ei ole. 

Ma arvan, et äreva patsiendi puhul on kõige keerulisem saada temaga usalduslik kontakt. Teise poole veenmis- ja läbirääkimisoskused võivad olla väga head, kuid ärevus sageli ei allu ju reaalsusele, mistõttu on vahel väga raske saada patsient sinnani, kus ta ise hakkaks mõtlema oma ärevuse tegelikele põhjustele.